Hernhuutluse põhikujundajaks oli pietistliku taustaga krahv Nikolaus Ludwig von Zinzendorf (1700–1760), kelle maavaldusele rajatud uusasunduses leidsid uue kodu katoliku kiriku poolt vaenatud Böömi-Määri vennad ning ka paljud Saksamaa konfessioonikirikutest eraldunud usurühmitused. Kogukonnas pandi suurt rõhku vennaarmastusele ja võrdsusele, mis ei tunnista seisuslikke ja sotsiaalseid tõkkeid, koostööle, siirale usule ning rõõmsale vagadusele. Oikumeeniliste põhimõtetega liikumisele oli algusest peale oluline misjonitöö nii ristiusustamata maades kui ka kristlike maade kirikuid toetav diasporaatöö. Eestlaste seas sai vennasteliikumise mõjul 1730. aastatel alguse usuline ärkamine, mille laines ehitati palvemaju, asutati talurahvakoole, arendati koorilaulu, tõlgiti hernhuutlikku kirjandust jne. Mitmel pool maailmas, sealhulgas Eestis tegutseb vennastekogudus aktiivselt ka tänapäeval.
