õhkkütteseadeldis, mis soendas ruume ühiskondlikes hoonetes elamutes ning kindlustes. Kivist müüridega ahi paiknes köetava ruumi all, kolle oli reeglina tellistest, ahju kehand paekivist või tellistest. Koldevõlvi kohal paiknes massiivne keris, millesse talletus kütmise ajal soojus. Pärast kütmist last kuum õhk kerise kohal paikneva kütteplaadi avade kaudu köetavasse ruumi. Hüpokaustist ulatus köetavasse ruumi reeglina vaid kütteplaat. Kütmise ajal olid avad korkidega suletud. Ahjukehandi esikülge on nimetatud rinnamüüriks. Selles paiknes koldeava ning sageli oli see laotud külgedest eraldi nii, et oli võmalik kerise vahetamiseks (osaliselt) lammutada ja uuesti kinni ehitada. Kerise peal kütteplaadi all aukudega kohakuti on asunud nn tõmbekausid – kivist raiutud madala süvendiga anumad, mis reguleerisid õhu voolu ruumi või kaitsesid kütteplaadi aukoúdest alla kukkunud esemeid sügavale kerisekivide vahele kukkumisest
