Vabastusteoloogia võrsus Ladina-Ameerika maades suure majandusliku ebavõrdsuse tingimustes. Kui katoliku kirik võttis Vatikani II kirikukogul (1962–1965) suuna lihtsusele ja rahvalähedusele, said Ladina-Ameerika piiskopid sellest tõuke asuda aktiivselt tegelema ühiskondlike probleemidega, eelkõige vaesusega. Vaesust defineeriti kui institutsionaalset vägivalda, mille vastu võitlemata jätmine tähendab „sotsiaalset pattu“. Vabastusteoloogia tõstab esile Piibli vabastava sõnumi, Jumala, kes kuuleb rõhutute appihüüdu ja kes on solidaarne kõige tõrjutumate ja viletsamatega. Vabastusteoloogia üks isasid on Peruu preester Gustavo Gutiérrez (1928–2024), kes astus teadlikult dialoogi marksistlike ideedega ühiskonnast. Liikumist ongi süüdistatud marksismiläheduses, mis seisneb klassidevastases võitluses ja kapitalismi kriitikas. Vabastusteoloogia kiiluvees on tekkinud mitmeid teoloogilisi voole, mis rõhutavad erinevate rõhutud või marginaliseeritud gruppide jõustamise ja väärtustamise vajadust: must teoloogia, feministlik teoloogia jt.
