Tüpoloogiline piiblitõlgendus seisneb selles, et Vana Testamendi sündmustele, isikutele või teatud väidetele püütakse leida koht Uue Testamendi kontekstis, nii et neid omavahel seostades võib teha järelduse, et vastav Uue Testamendi juhtum oli juba Vanas Testamendis ette kuulutatud. Nii näiteks on loodud seos Joona ja Jeesuse vahele: Joona pääsemine valaskala kõhust on justkui surnuist ülestõusmise eelkuju. Juba kirikuisade mõtlemises oli tüpoloogial väga oluline koht: see võimaldas pühakirja eksegeesi vaimsest aspektist. Mõisted “tüüp” ja “antitüüp” (kreekakeelne eesliide ἀντί tähendab siin “samaväärne või vastav olema”) võeti kasutusele sündmuste ja isikute tähistamiseks, et oleks võimalik omavahel seostada näiteks kaks ajaloosündmust, millest üks on ettekuulutus (Vanas Testamendis) ja teine ettekuulutuse täitumine (Uues Testamendis). Kitsamas mõttes vastandub tüpoloogia allegooriale, sest kuigi allegooriline meetod võimaldab sündmusi seletada mitmesuguste kujundite kaudu, ei ole allegooriast abi Vanas Testamendis kirjeldatud ajalooliste sündmuste kõrvutamisel Uue Testamendi sündmustega. Küll aga sarnaneb tüpoloogiale anagoogiline pühakirjatõlgendamise meetod.
