Surisakramendid ei ole teoloogiliselt täpne termin, vaid rahvapärane koondnimetus kolmele sakramendile, millest kõigist võib osa saada korduvalt, kuid mida enamasti jagatakse üheskoos vaid tõsise või eluohtliku, sageli surmaga lõppeva tervisliku seisundi puhul. Meeleparanduse sakramendis tunnistab inimene oma patud ja kahetseb neid, haigete salvimise sakramendiga (mida selles kontekstis on nimetatud ka viimseks võidmiseks) palutakse Jumalalt armu kannatuste leevendamiseks, armulaua sakramendiga saab inimene osa Kristusest, kellega kohtumiseks ta valmistub. Ka kirikutes, kus ei peeta haigete salvimist ja meeleparandust sakramentideks, on ikkagi tavaks haigeid salvida, paludes neile tervenemist või rahulikku surma, ja võimaldada haigele oma pattude pihtimist Jumalaga lepituse leidmiseks.
