Pelagiuse ja tema mõttekaaslaste teoloogiliste arusaamade leviku algne kontekst on 4. sajandi Rooma ja sealse kristlaskonna kombelõtvus, millele vastukaaluks see radikaalset Kristuse järgimist nõudev askeetlik liikumine tekkis. Nende põhiveendumus oli, et Aadama pattulangus on eelkõige hoiatav näide vaba tahte väärast kasutamisest. Pelagiuse järgi oli arm inimese jumalanäolisuses (vaba tahe, ratsionaalsus), s.t vaba tahe kui armu vorm oli isegi langusjärgse inimloomuse lahutamatu osa. Jumalale kuuletudes ja tema päästetegudele toetudes suudab inimene käituda õigesti ja elada Jumalale meelepäraselt. Sellele arusaamale vastandus teravalt Aurelius Augustinus (354–430), kelle seisukohast on inimene pärispatu tõttu moraalseks eluks omast jõust täiesti võimetu ning inimese pääste on täielikult sõltuv Jumala armust. Teravalt vastandlikud seisukohad vaba tahte ja Jumala armu rollist inimese lunastamisel iseloomustavad õhtumaist kirikut.
