Oktaave tähistatakse läänekirikus alates 4. sajandist – esmalt hakati liturgias erilise pidulikkusega märkima kaheksandat päeva pärast suuremaid kirikupühi, mis sümboliseerib tulevast ajastut. Umbes 12.–13. sajandil sai kombeks pidulikult tähistada ka päevi selle kirikupüha ja kaheksanda päeva vahel. Roomakatoliku kalendris oli lõpuks mitukümmend oktaavi, mille arvu hakati alates 16. sajandi keskpaigast vähendama. Alates 1969. aasta liturgilistest reformidest on katoliku kirikus alles vaid kaks oktaavi – ülestõusmisoktaav ja jõuluoktaav. Anglikaani kirikutes on oktaavide arv erinev, näiteks Inglismaa Kirikus on säilinud vaid ülestõusmisoktaavi tähistamise komme. Luterlikud kirikud tunnevad kolme oktaavi – jõulu-, ülestõusmis- ja nelipühaoktaavi, kuid alati neid liturgias ei tähtsusta. Oktaav on justkui selle alguses oleva suure püha pikendamine ka järgnevale seitsmele päevale koos vastavate pidulike jumalateenistuste, pühakirjalugemiste ja palvetega. Idakirikus on oktaavi analoog järelpüha, kuid selle kestus võib olla kaheksast päevast nii lühem kui ka pikem.
