Molokaanide liikumine sai alguse 18. sajandil, selle rajajaks peetakse duhhobooride seast pärit kingseppa Semjon Ukleini (1733–1809). Molokaanid moodustasid suurima haru nn vene vaimse kristluse traditsioonis, mis vastandus Vene õigeusu kiriku kommetele ja teoloogiale. Molokaanid tähtsustasid usus toetumist vaid Piibli tekstile, loobusid nähtavatest usu sümbolitest nagu ristid ja ikoonid, eitasid pühakute austamist, sakramentide jagamist materiaalsel kujul ja vaimulikkonda, keeldusid igasugusest relvakandmisest, mõnuainetest ja meelelahutusest, võtsid omaks Vana Testamendi toitumisreeglid. Molokaanideks hakati neid ilmselt kutsuma seetõttu, et nad jõid õigeusu paastu ajal piima, hiljem selle nime omaks võtnuna hakkasid nad seda ise seostama kirjakohaga 1Pt 2:2 („Nagu äsjasündinud lapsed igatsege vaimulikku selget piima“). Suurimad molokaanide kogukonnad asuvad siiani Venemaal, samuti Ukrainas ja muudes Venemaa piiririikides; arvestataval hulgal molokaane on ka Ameerika Ühendriikides.
