Kristliku meditatsiooni viisid võib tinglikult jagada kolme suurde gruppi. Esimeses grupis on vaimulikud harjutused, mis seisnevad mõne palve- või piibliteksti süvenenud intellektuaalsel ja/või emfaatilisel vaatlusel, sellest vaimuliku sisu igakülgsel ammutamisel. Siia kuuluvad nt Loyola Ignatiuse (1491–1556) vaimulikud harjutused, ristitee mõtisklused, Taizé laulud. Järgmist gruppi iseloomustab tähelepanu koondamine üheleainsale valitud objektile, milleks võib olla: 1) teatud sõnaline vormel, nt jeesuspalve või mõni muu lühike tekst, sõna, silp või häälik, 2) teatud kujutluspilt, nt ristiloodud Kristuse kuju, 3) mõni meeltega tajutav objekt, näiteks pühapilt, monstrants või ka mediteerija enda mõni kehapiirkond (kõrbeisade traditsioonis südamepiirkond), kehaliikumine (nt rituaalne tants) või kehahoiak (palveasend), 4) tugev armastuse tunne, millesse mediteerija end n-ö sukeldab, 5) sisekaemuslik palve, mille puhul keskendutakse omaenda hingepõhja vaatlemisele, nagu seda kirjeldab nt Meister Eckhart (u 1260–1328). Viimane neist välistab konkreetsed kujutluspildid, otsides hingepõhjast ühisosa Jumala vaimuga. Seetõttu on see lähedane juba kolmanda grupi meditatsiooniviisiga, mida nimetatakse ka kontemplatsiooniks, rikkumatus vaikuses Jumala ees olemiseks, kui harjutaja on oma suutlikkuse piirides loobunud kõigist ettekujutustest ning on täielikult avatud Jumala armu toimetele.
