Liikumisele pani aluse frantsisklasest nunn ja müstik Maria Franciszka (kodanikunimega Feliksa Magdalena Kozłowska, 1862–1921), kes rajas aastal 1887 Jumalaemale ja tema eeskuju järgimisele pühendatud mariaviitide kongregatsiooni ning kes hakkas väidetavalt alates 1893. aastat saama Jumalaemalt privaatilmutusi, mis eelkõige puudutasid kiriku- ja usuelu uuendamist. Roomakatoliku kirik keeldus neid tunnistamast, 1904 keelustati mariaviitide kongregatsioon ja 1906 ekskommunitseeriti Maria Franciszka koos oma pooldajatega. Sellest ajast moodustasid mariaviidid eraldi kiriku, mis Maria Franciszka lähima kaastöölise ja järglase, piiskop Jan Maria Michał Kowalski (1871–1942) läbi viidud radikaalsete reformide tõttu (naiste vaimulikuks pühitsemine, kõigi usklike preesterluse tunnistamine) jagunes 1935 kahte harusse – Kowalskile ja tema reformidele ustavaks jäänud väiksem haru, mariaviitide katoliku kirik, keskusega Felicjanówis, ja reformidest loobunud suurem haru, mariaviitide vanakatoliku kirik, keskusega Płockis. Mariaviidid kuulusid 1909–1924 vanakatoliku kirikuid ühendavasse Utrechti uniooni. Liikumine on levinud peamiselt Poolas, kus seda on sageli taga kiusatud, kuid nende kogukondi on ka Saksamaal, Prantsusmaal ja Ameerika Ühendriikides.
