Dialektilisele teoloogiale panid teineteisest sõltumatult aluse šveitsi teoloog Karl Barth (1886–1968) ja saksa teoloog Rudolf Bultmann (1884–1976). Seda on nimetatud ka kriisiteoloogiaks (kuna Jumala ilmutus kutsub esile eksistentsiaalse kriisi) ja iseäranis inglise keeleruumis neo- ehk uusortodoksiaks (algsete protestantlike põhiõpetuste tähtsustamise tõttu). Dialektilised teoloogid, kes lisaks reformatsiooni alustõdede juurde naasmisele said mõjutusi taani filosoofi Søren Kierkegaardi (1813–1855) eksistentsialismist, heitsid toona protestantluses valitsenud liberaalsele teoloogiale ette liigset lähtumist inimesest. Dialektiline teoloogia rõhutab, et Jumal on kõigest loodust kvalitatiivselt täiesti erinev ja seetõttu inimtunnetusele kättesaamatu. Selle lõhe saab ületada vaid (1) läbi usu, mis on Jumala armuand ja võimaldab näha inimesel oma tõelist vahekorda Jumalaga, ning (2) läbi Jumala ilmutuse, mis on ainus raamistik Jumala ja inimese vaheliseks dialoogiks. Oma nime sai dialektiline teoloogia sellest, et käsitas kogu olemist, sealhulgas ka inimese olemust seesmiste vastuolude kaudu (näiteks inimese üheaegne staatus patuse ja õigeksmõistetuna).
