Kontsiliarism leiab, et korrektselt kokku kutsutud ja kogu katoliku kirikut hõlmav (selles tähenduses oikumeeniline) kirikukogu on kõrgeim kiriklik autoriteet õpetuse sõnastamisel ja kirikuvalitsemise küsimustes ning paavst ei saa sellest sõltumatult usutõdesid kuulutada. See vool vastandus papalismile ja kerkis esile reaktsioonina suurele läänekiriku lõhele (1378). Kontsiliaristid leidsid, et vaid kogu kirikut esindav kontsiil ja selle ülimuslikkus suudavad taastada ja tagada kiriku ühtsuse. Lateraani V kirikukogu (1512–1517) mõistis kontsiliarismi hukka ja Vatikani I kirikukogu (1869–1870) välistas lõplikult selle eesmärgid, kuulutades dogmaks paavsti ilmeksimatuse. Vatikani II kirikukogu (1962–1965) küll tugevdas ja laiendas kirikus kollegiaalsuse printsiipi, kuid ei võtnud omaks kontsiliaristide seisukohti.