Kirikuslaavi keele algne kuju ehk vanaslaavi keel oli esimene standardiseeritud slaavi kirjakeel ja see sündis vendade Kyrillose (827–869) ja Methodiose (815–885) ning nende õpilaste tegevuse tulemusel. Aluseks võtsid nad tänapäeva Bulgaaria ja Põhja-Makedoonia alasid asustanud slaavlaste keele. Hilisemal ajal, alates 12. sajandist, mil kujunesid välja kohalikud slaavi kirjakeeled, jäi kirikuslaavi keel kasutusele idakirikusse kuuluvaid slaavlasi ühendava liturgilise keelena. Kuni 18. sajandini kasutasid seda liturgilise keelena ka rumeenlased. Nüüdisaegne kirikuslaavi keel on sajandite jooksul läbi teinud mitmed muutusi ja selles esineb regionaalseid erinevusi (nt bulgaaria, serbia ja vene variantide vahel). Seda kasutatakse liturgilise keelena Bulgaaria, Makedoonia, Poola, Serbia, Ukraina ja Vene õigeusu kirikutes, paljude teiste õigeusu kirikute vene kogudustes ning ka slaavi taustaga kreekakatoliku kirikutes.
