Katakombkirik (nimetasid ennast ka tõeliseks õigeusu kirikuks, vene keeles истинно-православная церковь) tekkis nõukogude usuvaenuliku poliitika tingimustes 1920. aastatel ja selles võib eristada kahte põhiharu: (1) õigeusklikud, kes ei nõustunud 1927. aastal Moskva patriarhi kohusetäitja Sergi (Stragorodski, 1867–1944) lojaalsusdeklaratsiooniga nõukogude võimule ja eraldusid seetõttu ametlikust kirikust; (2) õigeusklikud, kelle kogudused olid suletud ja kirikud hävitatud ning kes seetõttu ei saanud ametlikult organiseeruda. Katakombkiriku nimi viitas otseselt algkristlaste kogunemistele katakombides ja lähtus patriarh Tihhoni (ametis 1917–1925) üleskutsest, et vajadusel tuleb kirikul taas minna katakombidesse. Katakombkirik ei moodustanud kunagi ühtset liikumist, vaid koosnes arvukatest eri rühmitustest ja iseseisvatest kogudustest. 1930. aastate massiliste repressioonide ja 1940. aastate keskel toimunud religioonipoliitika leevenduste tulemusel nõrgenes katakombkiriku toetus oluliselt, kuid üksikud rühmitused tegutsesid NSV Liidu lagunemiseni. Nüüdisajal tegutseb endise NSV Liidu territooriumil mitmeid vene õigeusu kirikule vastanduvaid liikumisi, mis on kas otseselt välja kasvanud katakombkirikust või peavad ennast vähemalt selle traditsioonide ja vaimsuse kandjateks.