Enesepiitsutamist on esinenud kristluses läbi aegade, kuid tavaliselt on tegemist olnud pigem erandliku ja äärmusliku, avalikkuse silma alt eemal toimetatava patukahetsuse vormiga. Hiliskeskajal tekkis aga Euroopas mitmeid ilmikute massiliikumisi, mille liikmed korraldasid avalikke protsessioone, kus nad ennast isiklike ja ühiskonna pattude eest piitsade või muude peksmisvahenditega nuhtlesid. Sageli olid sellised liikumised reaktsiooniks sõdadele, näljahädadele ja epideemiatele. Paavstivõim keelustas flagellantide liikumised, kuid need tekkisid spontaanselt uuesti, kuni lõpuks hääbusid 15. sajandi esimesel poolel. Flagellantide traditsioon on püsinud elujõulisena Vahemeremaades ja nende endistes kolooniates, kus eksisteerib tänaseni ilmikute vennaskondi, mille liikmed korraldavad suure paastu ajal avalikke enesepiitsutamise protsessioone.