Fületismi mõiste võeti kasutusele 19. sajandi teisel poolel olukorras, kus bulgaarlased hakkasid ühepoolselt moodustama Konstantinoopoli patriarhaadi territooriumil bulgaarlastele mõeldud paralleelseid kirikustruktuure. Konstantinoopoli sinod mõistis 1872. aastal sellise suundumuse kirikukorralduses valeõpetusena hukka, kinnitades algkristlusest püsinud territoriaalsuse põhimõtet kirikute ja piiskopkondade loomisel, kuid vaatamata sellele on probleem õigeusu kirikus järjest laienenud. Nii on iseäranis lääneriikides tavaline olukord, kus samal territooriumil tegutseb kõrvuti mitu rahvusliku kuuluvuse või keele alusel määratletud kirikuorganisatsiooni ning tulenevalt sellest on samas linnas või piirkonnas üheaegselt mitu piiskoppi, mis on vastuolus kanoonilise õigusega.
