Begardide liikumine oli keskaegne vagaduse vorm, kus ilmikutest mehed, kes ei andnud mungatõotusi ega järginud kindlat ordureeglit, otsustasid usulise pühendumise nimel koos elada ja töötada ning loobuda eraomandist. Sageli kujunesid kogukonnad liikmete elukutse järgi, näiteks kangrute, parkalite või värvalite vennaskondadena. Kuna nad olid kirikuga lõdvalt seotud ja seal levisid sageli hereetilised ideed, mõistis roomakatoliku kirik begardid 13.–14. sajandil korduvalt hukka. Vaatamata sellele oli liikumine elujõuline, hääbudes lõplikult alles tööstusrevolutsiooni järel. Viimased begardide vennaskonnad surid välja 19. sajandil Belgias. Begardide naisharu liikmeid nimetatakse begiinideks.
