Mõiste võttis kasutusele 1656. aastal hugenotist teoloog Jean Daillé (1594–1670), käsitledes riituste ja õpetuse salajas hoidmise tava varakristluses. Eelkõige väljendus arkaandistsipliin jumalateenistuse jagamisel kaheks osaks: esimest ehk sõnateenistust võisid kuulata ka katehhumeenid ehk usuõppijad, teises osas ehk armulaual tohtisid viibida vaid ristitud kristlased. Taoline kord 3.–5. sajandi kirikus ei olnud paganlike müsteeriumikultuste järgimine, vaid praktiline vajadus kaitsta kogudust ja selle vara tagakiusamise eest. Varajase kiriku ajast võib olla säilinud elemente õigeusu kiriku liturgias, kus pärast sõnu: „Kõik usuõppijad, minge välja!” vannutatakse armulauale kogunenuid sõnadega: „… ma ei taha Sinu vaenlaste ees seda saladust avaldada.” Natsionaalsotsialistlikul Saksamaal pidas teoloog Dietrich Bonhoeffer (1906–1945) vajalikuks arkaandistsipliini taastamist, et kaitsta kirikut usu saladuse rüvetamise eest.
