Apostoolikute liikumine tekkis 1260. aastatel Parmas, selle rajas frantsisklaste vaimsusest inspireeritud Gerardo Segarelli (u 1240–1300). Põhja-Itaaliast levis liikumine ka Prantsusmaale, Hispaaniasse ja teistesse Euroopa piirkondadesse. Kuna apostoolikud pidasid apostelliku lihtsuse ja vaesuse nõuet üldkehtivaks kogu kirikule, ei saanud nad tegutsemiseks kirikuvõimude heakskiitu. Liikumine mõisteti 1286. aastal valeõpetusena hukka ja keelustati, pärast Segarelli ja tema järglase Fra Dolcino (u 1250–1307) hukkamist hääbus see 14. sajandi esimesel poolel.