Antitrinitarism märgib kõige üldisemalt mittenõustumist 4. sajandil sõnastatud kolmainuõpetusega, mis on kujunenud traditsioonilise kristluse üheks alususkumuseks. Seejuures ei ole antitrinitarism ise ühtne õpetus, vaid pigem katusmõiste eri käsitlustele, mis leiavad, et Jumala kirjeldamine ühte loomust jagava kolme isiku ehk hüpostaasina ei ole kas tõene või otstarbekas. Antitrinitarismi on esinenud läbi kogu kristluse ajaloo. Laiemalt hakkas see uuesti levima koos usuvabaduse ja usulise pluralismiga, eriti 19.–20. sajandil. Nüüdisajal on tuntumad antitrinitaarsed uskkonnad Jehoova tunnistajad, mormoonid, unitaarid, kristadelflased jt. Traditsioonilised kristlikud kirikud ei pea antitrinitaare sageli kristlasteks.
