Annaatide sisseseadmisest on esimesed kirjalikud teated 13. sajandist. Kindla tuluallikaga kirikliku ametikoha ehk benefiitsi saaja oli kohustatud loovutama esimesel aastal pool või kogu tulu oma vaimulikule ülemusele. Selle maksu eeskujuks oli Vanas Testamendis esmaviljade pealt preestrite ülalpidamiseks kehtestatud andam (Ne 10:36). Madalamate ametite annaadid tasuti reeglina piiskoppidele, piiskoppide enda annaadid aga paavstile. Paavst nõudis endale sageli annaadid ka kõigilt täitmata benefiitsidelt. Annaatide määr ja tasumise kord muutus ajas ning erines riigiti. Kuigi reformatsiooni ajal 16. sajandil seda teravalt kritiseeriti, kasutas ka osa protestantlikke kirikuid annaatide süsteemi. Lõplikult kadus see alles 18.–19. sajandil sekulariseerimise ja vaimuliku seisuse kaotamise tulemusel.