Messaliaanid ehk euhhiidid on üldnimetus mitmetele sarnastele askeetlikele vooludele, mis olid peamiselt levinud Mesopotaamias ja Süürias. Messaliaanide Egiptuse haru on nimetatud ühe selle juhi Adelphiose (4. sajand) järgi ka adelfiaanideks. Messaliaanid elasid ranges askeesis, pidasid kiriku sakramente kasutuks ja veetsid enamiku aega sügavas palves. Selle tulemusena lootsid nad jõuda erilise kiretuse seisundini, milles viibides on võimalik näha Jumalat ja temaga üheks saada. Messaliaanide õpetus mõisteti korduvalt hukka kohalikel kirikukogudel ja ka 431. aasta Efesose oikumeenilisel kirikukogul.