Makkabi (ka Makabei, hbr Makkabi) oli juudi preester Mattatiase kolmanda poja Juuda lisanimi, mida hakati kasutama kogu nende perekonna kohta. Juuda ja tema vendade juhtimisel 167–166 eKr alanud Makkabite ülestõusuga murti Seleukiidide valitseja Antiochos IV Epiphanese (valitses 175–164 eKr) ülemvõim Juudamaa üle ja taastati tema poolt rüvetatud Jeruusalemma tempel. Jätkusõdades Seleukiididega suutsid Makkabid saavutada 150. aastatel eKr Juudamaale laialdase autonoomia ja aastatel 142–141 eKr täieliku iseseisvuse. Vaba Juudamaad hakkas valitsema nendest välja kasvanud Hasmoneide dünastia, kes oli troonil kuni aastani 37 eKr. Apokrüüfilises kirjanduses tuntakse Makkabite vabadusvõitlusest kõnelevat kaheksat Makkabite raamatut, millest mõned on tunnistatud kanoonilisteks (esimesed kaks roomakatoliku ja esimesed kolm õigeusu kirikus). Lisaks on Etioopia kopti kirik kanooniliseks tunnistanud veel kolm Makkabite raamatut, mis erinevad eespool mainitud kaheksast raamatust. 2. ja 4. Makkabite raamatus sisaldub lugu märtritena surnud seitsmest juudi vennast, nende emast ja nende õpetajast, kelle austamine Makkabi märtritena on kandunud üle ka kristlusesse.