Jeesuse armastuse esiletoomine südame kujundis on keskaja müstikutelt alguse saanud vagaduspraktika, mille eesmärk on mõista täielikumalt Jeesuse kannatuse ja surma tähendust ja tema armastuse suurust inimeste vastu. Püha südame rituaalne austamine levis laiemalt 17. sajandil, eriti pärast prantsuse nunnale Marguerite-Marie Alacoque’ile (1647–1690, pühakuks kuulutatud 1920) osaks saanud vastavasisulisi ilmutusi. Ametlikult lisas Jeesuse pühima südame püha roomakatoliku kirikukalendrisse paavst Pius IX aastal 1856. Nüüdisajal peetakse seda suurpüha nelipühadest arvates kolmanda nädala reedel. Pühapiltidel kujutatud Jeesuse haavatud süda on ümbritsetud okaskrooniga ja sellest lähtuvad valguskiired.
