Jeesuse pühima südame püha tähistatakse kolmandal reedel pärast nelipüha, roomakatoliku kirikukalendrisse lisati see aastal 1856. Püha kujunemise ajalugu on pikk – Jeesuse südame erilist austamist võib näha juba mitmete keskaegsete müstikute puhul, nagu Canterbury Anselm (1033–1109), Clairvaux’ Bernard (1091–1153), Helfta Mechthilde (1241–1298) ja Helfta Gertrud (1256–1302) ning monastilises kontekstis laiemalt. Uusajal sai püha südame kultuse levik tugeva tõuke tänu prantsuse nunnale Margaret Mary Alacoque’ile (1647–1690, pühakuks kuulutatud 1920) osaks saanud vastavasisulistele ilmutustele. Selle pühaga, nagu Jeesuse pühima südame kultuses üldse, austatakse eriliselt Kristuse südamest kiirgavat jumalikku armastust inimeste vastu, tema kaastunnet ja kannatlikkust. Pühendumisega Jeesuse südamele antakse oma süda Jumala armastuse hoolde ning püüeldakse selle poole, et anda oma eluga tunnistust Jumala armastusest. Jeesuse pühima südame pühaga on seotud Maarja puhtaima südame püha, mida tähistatakse kohe järgmisel päeval.
