Olles kindel oma usus ja veendunud lunastuses, olid märtrid valmis vastu võtma piinarikka surma. Paljud märtrid tunnistati kreeka- või roomakatoliku kiriku poolt pühakuks (ld sanctus) ja õndsaks (ld beatus). Katoliiklikud kalendripäevad (märtripäevad) tähistavad nende surmapäevi kui uuele elule sündimise päevi. Ka eesti rahvakalendris on katoliiklikust ajast säilinud neid mitu, nt jüripäev, lauritsapäev, mihklipäev, toomapäev jt. Märtrite (pühakute) säilmeid austatakse ja kummardatakse katoliiklikes maades reliikviatena. Laiemas tähenduses on märter usukangelane, kes tunnistab vaenlase ees oma usutõdesid lõpuni, olles valmis nende eest surema. Üldiselt märtri mõistet ei tunta loodususundeis ega usuliselt tolerantsetes religioonides.
