Kalvinismi peamised õpetused on: (1) usk Piibli kui pühakirja täielikku tõesusesse, kogu kristlik õpetus rajaneb pühakirjale, (2) Jumal on suveräänne kõigi asjade, ka inimese pääste üle, (3) inimene on patus surnud ja selle ori ning seetõttu pole võimeline ise Jumala poole pöörduma, (4) Jumala ei vali inimest päästeks inimese tehtud tegude, püüdluste, vooruste või ettenähtud usu tõttu. Jumala valik põhineb ainult tema enda armul, (5) Jeesuse surm oli “asenduslunastus”, seetõttu need, kelle eest Kristus suri, saavad ka päästetud ja pärivad igavese elu, (6) need, keda Jumal on otsustanud päästa, saavad päästetud. Jumal suudab enda väega üle olla inimese vastuseisust Jumala kutsele, (7) Jumal hoolitseb selle eest, et inimesed, keda ta on valinud päästeks, püsivad usus kuni lõpuni. Inimesed, kes langevad ära, pole kunagi päriselt olnud valitud päästeks. Kui nad on valitud,, kuid ajutiselt on patule pöördunud, saab neile osaks Jumala poolt noomimine ning nad parandavad meelt. Seega iseloomustab kalvinismi inimese surmajärgse saatuse ettemääratus (predestineeritus), st et Jumal ei vali inimest tema tegude, püüdluste, vooruste või tema usu tõttu, vaid et Jumala valik põhineb ainult tema enda armul. Kalvinismi ajaloolised erikujud on nt hugenotid 16. saj Prantsusmaal, puritaanid 17. saj Inglismaal ja presbüterlased Šotimaal. Presbüterlased on ka kalvinismi usuvoolude nüüdisaegne üldnimetus. Kalvinism on oluliselt mõjutanud protestantlikku tööeetikat ja uusaja kapitalismi arengut.
