19. sajandi ja 20. sajandi I poolel etnoloogias ja kultuuriantropoloogias tekkinud vool, mis väidab, et inimkond on ühtne, mistõttu kultuur areneb ühtsete seaduspärasuste järgi; areng kulgeb lihtsalt keerulisele; ühiskonna ja kultuuri arengut saab põhjendada individuaalpsühholoogilistest omadustest lähtudes