Päkapikk on Eesti kultuuriruumis suuresti 20. sajandi uustulnukas, üle võetud kirjanduse kaudu teiste maade gnoomide ja kääbusolendite mõjul (nt juba Kreutzwaldi muinasjuttudes (esmatrükk 1866) figureerivad muude saksa kultuurist kohandatud motiivide hulgas laenuliste sugemetega härjapõlvlased). Härjapõlvlase nimesünonüümina on ajapikku kodunenud nimetus „päkapikk“, mis on omandanud tänapäeva jõulupärimuses domineeriva rolli - jõuluaegseid päkapikke kujutatakse akendest piilumas, kas lapsed on tublid olnud, ning neile soki või sussi sisse või vahel ka jõulukuuse alla kingitusi toomas.
