Lääne-Euroopas sai usk elementaalidesse populaarseks spekulatiivse loodusfilosoofia, eriti aga Paracelsuse raamatu „Liber de nymphis, sylphis, pygmeis et salamandribus et de caeteris spiritibus“ (Raamat nümfidest, sülfidest, pügmeedest ja salamandritest ja teistest vaimudest, 1566) kaudu. Paracelsus omistab igale elemendile vastava vaimuliigi: maavaimud ehk gnoomid, veevaimud ehk undiinid, õhuvaimud ehk sülfid, tulevaimud ehk salamandrid. Sellised liigitused jäid siiski suuresti õpetatud eliidi pärusmaaks, vanemas Euroopa rrahvausundis oli see süstemaatika levinud fragmentaarselt. Tänapäeval on terminil oma roll mõningates uuemates esoteerilistes õpetustes (nt teosoofia), mis on tõlgete vahendusel jõudnud ka Eestisse.