Antud nimetuse kasutamine on põhjendatud ainult konkreetsest germaani kättemaksunukust rääkides. Mõeldud on vahast või muudest ainetest (taignast, savist, puidust) valmistatud nukku, mis peab kujutama mõnda inimest, keda tahetakse maagiliste manipulatsioonide abil (läbitorkamine, põletamine) kahjustada, manades talle sel moel külge haigusi või surma. Pärimuse järgi on nende kasutamine sageli seotud petetud armastusega või vihavaenuga teise inimese vastu. Etümoloogiliselt on sõna "atzmann" esimene silp seotud sõnaga "atzen" > närima, vaevama, kurnama. "Ättich" tähendab kurnatust. Atzmanni võib seega lisaks vaadelda kui tiisikushaiguse personifikatsiooni (Petzoldt, Hiiemäe 2010). Kui otsida nähtusele usundilisi paralleele, siis on juba antiikajast andmeid nõiduse kohta vahakujude ja teiste nõiutava isiku või objekti figuraalsete või pildiliste kujutiste abil, mis kas läbi puuritakse, sandistatakse või põletatakse. Mõnikord kirjutati kättemaksunuku peale kahjustatava inimese nimi, et nõidust mõjusamaks muuta. Ka eesti pärimuses leidub hulgaliselt teateid analoogilise ülekandemaagia kasutamisest, kuigi konkreetset kättemaksunuku nimetust pole teada.