teooria, mis käsitleb kunsti või mõne teise valdkonna, nt meedia vastuvõtu üldiseid põhimõtteid
a theory that tackles general principles of reception of art or other creative works
Это интересно
Retseptsiooniteoorial on ajalooliselt kaks haru: üks neist on seotud saksa- ja teine ingliskeelse teadusruumiga. [...] Iser on nimetanud oma lähenemist mõjuteooriaks (Wirkungstheorie), rõhutades kahesuunalist kommunikatsiooni teksti ja lugeja vahel ning vastandudes retseptsiooniteooriale (Rezeptionstheorie), mis tegelevat tema arvates lugejate maitseotsustuste ajalooga. Sellele vaatamata peetakse teda retseptsiooniteoreetikuks.
Terminit lugeja vastuvõtu teooria (reader-response theory/criticism) on hakatud kasutama tagantjärele, märkimaks kas ainult Anglo-Ameerika maades praktiseeritud teooriaid või siis kõiki erinevaid lähenemisi lugemisele.
See pole mõeldud argumendina retseptsiooniteooria empiiriliste meetodite uuesti kasutusele võtmise poolt. Pigem on nii, et uurija – või õigemini tõesti mina kui uurija –, kes on teadlik omaenese tajuviisidest, suudab ilmselt jõuda ka üldisemate tajuprotsesside adumiseni.
A branch of modern literary studies concerned with the ways in which literary works are received by readers. The term has sometimes been used to refer to reader‐response criticism in general, but it is associated more particularly with the reception‐aesthetics (German, Rezeptionsästhetik) outlined in 1970 by the German literary historian Hans Robert Jauss.
Reception theory provides a means of understanding media texts by understanding how these texts are read by audiences. Theorists who analyze media through reception studies are concerned with the experience of cinema and television viewing for spectators, and how meaning is created through that experience.
