märgisüsteemi liigendumine diskreetseteks ühikuteks, mis sätestab muuhulgas süsteemi minimaalsed ühikud, mille kombineerimisel moodustatakse keerulisemaid ühikuid või tekste
Это интересно
Artikulatsioon sätestab muuhulgas süsteemi minimaalsed ühikud, mille kombineerimisel moodustatakse keerulisemaid ühikuid või tekste. A. Martinet osutas, et loomulik keel on topeltartikulatsiooniga, liigendudes esimesel tasandil tähenduslikeks ühikuteks (morfeemid, sõnad, jne), teisel tasandil tähenduseta ühikuteks (foneemid). C. Lévi-Strauss omistas topeltartikulatsiooni ka muusikale (noodid – toonid) ja maalikunstile (kujutis – kujutamise tehnikad). L. Prieto ja U. Eco eristavad artikulatsiooni keerukuse järgi: (1) artikuleerimata süsteemid (nt üksiknumbritega bussiliinid), (2) vaid teise tasandi artikulatsiooniga koodid, mis koosnevad üksnes figuuridest (nt mitmenumbrilised bussiliinid), (3) esimese tasandi artikulatsiooniga koodid, milles pole figuure (nt hotellitubade numbrid, kus esimene number tähistab tavaliselt korrust, teine järjekorda), (4) topeltartikuleeritud koodid, mis on analüüsitavad nii märkideks kui figuurideks (nt loomulik keel või telefoninumbrid), (5) liikuvate artikulatsioonidega süsteemid, mille ühikud võivad olla nii märgid kui figuurid (tonaalne muusika või mängukaardid, mille tähenduslikud elemendid sõltuvad mängust), (6) kolme artikulatsiooniga süsteemid (nt kinokeel). Märgisüsteemi artikulatsioonid on ära määratud koodi poolt ning esitavad märgisüsteemi struktuuri. Vt kood, märgisüsteem, kontinuaalsed ja diskreetsed keeled, struktuur.
Artikulatsiooni keerukus. Märgiprotsessid loovad diskreetsust, st neid üksusi, millel äratundmine põhineda saab. Sõltuvalt märgisüsteemist võib artikulatsioon olla kas lihtne, piirduda mingi ainsa märgiga, või ka keerukam, mitmekordne. Loomulik keel on kahekordselt artikuleeritud: esmatasandil morfeemid (sõnatüved, liited), teisel tasandil foneemid.
