Lämmastikväetistega tuleb olla ettevaatlik, kuid toitainetevaesel mullal võib külvieelse mullaharimise alla anda kuni 100 kg ammooniumsalpeetrit. Mesilas külvatakse reaskülvis, 25 – 30 kg 100%-lise idanevusega seemet hektarile. Külvisügavus on 2,0 – 2,5 cm. Enne külvi tuleb mesikaseemned inokuleerida mesika nitragiiniga. Esimesel aastal kasvatab mesikas vegetatiivmassi, mis madalakasvuliste katteviljade puhul takistab nende koristamist. Õitsema hakkab teisel kasvuaastal juulikuu keskel ja see võib kesta kuni kaks kuud. Põhiline korje saadakse juulis, õitsemise esimeses pooles. Kõigepealt hakkavad õitsema peaharu õisiku alumised õied, varreharude õisikud aga mõnevõrra hiljem. Nektari hulk ühes õies on väga väike, keskmiselt 0,16 mg, mille suhkrusisaldus on 41,9 – 43,3%. Tänu suurele õite arvule (ühel taimel 1500 – 2500 õit), eritab mesikas 200 – 300 kg suhkrut hektari kohta. Toitaineterikkal, küllaldase niiskusega mullal ning õhutemperatuuril 25 – 27°C, võib mesika meeproduktiivsus olla veelgi suurem (mõnedel andmetel kuni 500 kg/ha). Mesikas eritab nektarit hästi ka kuiva ilmaga. Valge mesika õitest erituvas nektaris on glükoos ja fruktoos suhteliselt soodsas vahekorras, mistõttu mesikamesi valmib kiiresti ja kärjed kaanetatakse lühikese aja jooksul. Mesikamesi on värskelt peaaegu värvitu, või heleda merevaigu värvi, heade maitseomadustega ja aromaatne. Värske mesikamee lõhn meenutab kergelt vaniljet. Valminud mesi sisaldab keskmiselt 36% glükoosi ja peaaegu 40% fruktoosi, olles seega üks inimorganismi poolt kergemini omastatav mee liik. Välja vurritatult kristalliseerub mesikamesi 2–3 nädalaga ning moodustab peaaegu valge või nõrgalt kreemika varjundiga peenekristallilise rasvataolise massi. Kristalliseerunud mesikameel puudub spetsiifiline lõhn, kuid soojendamisel on temale omane lõhn taas tunda. Peale valge mesika kasvab Eestis looduslikult veel hambune mesikas (Melilotus dentata Pers) ja kõrge mesikas (Melilotus altissima
