Enamlevinud on tarukaalude kasutamine alates mesilasperede puhastuslennust kuni väliskorje lõppemiseni. Kaalud paigutatakse spetsiaalsele (puidust või betoonist) hästi välja looditud alusele ja kaitstakse ilmastikutingimuste mõju eest kerge ehitisega, mis võimaldab mesilastel vabalt lennata ja mesinikul kaalu näitusid jälgida. Igal kevadel enne kaalude taaskasutuselevõttu on otstarbekas see korraks lahti võtta ja kõik liikuvad osad korralikult õlitada. Tavaliselt võimaldavad mehaanilised kaalud 50 g täpsusega kaaluda. Seevastu mugavamad on elektroonilised kaalud. Elektrooniliste kaaludega saab taru kaalu määrata väga täpselt. Teiseks on elektrooniliste kaalude näidud jälgitavad ka teatud distantsilt või isegi ruumist. Ka elektroonilised kaalud tuleb paigaldada kindlale väljalooditud alusele ja kaitsta niiskuse eest. Taru kaalu fikseeritakse tavaliselt üks kord kindlal kellaajal (soovitatavalt õhtul, kui lendlus on juba lõppenud). Kindlasti on vaja fikseerida taru kaal ka siis, kui toimub taru kaalu suurendamine (korpuste või raamide lisamine) või vähendamine (raamide või korpuste eemaldamine). Kontrolltaru kaalu ööpäevane juurdekasv annab mesinikule informatsiooni pesade laiendamise kohta. Orienteeruvalt vajatakse erinevate kaaluiivete korral pesade laiendamiseks kärgi järgmiselt: Talveperioodil iseloomustab kontrolltaru kaalu vähenemine peamiselt söödavarude kahanemist. Pärast talikobara moodustumist tarvitab üks keskmine mesilaspere nädalas 200–250 g sööta. Seega ühes kuus 800–1000 g. Söödakulu järsk suurenemine viitab mesilaspere aktiivse eluperioodi algusele.
