Tarud paigaldatakse alustele, mille kõrguseks on 25–30 cm. Alused peavad olema loodis või 1–2° ettepoole kaldu. Tarud võib paigaldada ridadena või gruppidena. Vanemas kirjanduses soovitatakse mesilaste eksimise vältimiseks paigaldada tarud ridadena, mille vahekauguseks on 8 m ja vahekaugus reas 4 m. Praktika aga on näidanud, et ka tihedama tarude paigaldamise korral töötavad mesilased normaalselt ja eksimine teistesse tarudesse on minimaalne. Enam vaidlusi on esile kutsunud tarude paigaldamisel lennuava suund. Ammustest aegadest on levinud arvamus, et mesilastarud tuleb paigaldada lennuavaga lõunasse või edelasse. Selline arvamus on tulnud sellest, et metsamesinduse päevil, mil inimene hakkas mesilastele puuõõnsusi eluasemeks kohandama, leiti, et kõva puidu kiht puude lõunapoolsel küljel on õhem, mistõttu ka õõnsuse tegemine lihtsam. Sellest ilmselt ka arvamus, et tarude lendlad peavad olema suunatud lõunasse. Praktika aga on näidanud, et kui taru lendla on suunatud põhjakaarde (loodesse või põhja), siis pered sülemlevad vähem. Vanemas venekeelses mesindusalases kirjanduses esineb tihti vanasõna, mis ütleb, et lõunasse suunatud lendlatega tarudes on sülemlevad pered, aga põhja suunas olevate lendlatega pered om meepered. Samuti ei kipu põhjasuunas asuvate lendlatega pered kevadel liiga vara välja. Tarude paigaldamisel tuleb võimalusel arvestada ka sellega, et keskpäevane päike otseselt tarudele ei paistaks. Ideaalne on kui keskpäeval langeb tarudele puude või põõsaste vari.
