Peale selle on taru katusel ka oma osa taru õhuvahetuses ja ka ülekuumenemise eest kaitsmisel. Mõnedel tarutüüpitel on püütud unifitseerida katust ja põhja, et vajadusel saaks mõlemat kasutada nii katuse kui ka põhjana. Paraku kannatab selle all ventilatsioon põhja kaudu, sest puudub põhja sees olev ventilatsiooniava, katusena kasutamisel aga ei ole katusealust ruumi, mis aitaks vältida taru ülekuumenemist otsesest päikesekiirgusest. Katus koosneb katuseraamist ja katusekattest. Katuse raam peab olema nii kõrge, et selle alla mahuks vajadusel talveks pesale asetatav soojustus. Samuti peab katuse alla mahtuma ka lae peale asetatav söödanõu. Õhu vabaks liikumiseks ja taru ülekuumenemise vältimiseks peab katuse alla jääma veel 40–50 mm kõrgune vaba ruum. Väiksema katusealuse ruumi korral on õhu liikumine katuse all takistatud ja katusealune muutub niiskeks. Katuse raami siise tuleb teha ka ventilatsiooniavad. Ventilatsiooniavade kuju võib olla erinev (kandilised, ümmargused), kuid nad peavad asetsema katusekasti vastaspooltel. Hea ventilatsiooni tagamiseks piisab, kui katusekasti kummalgi poolel on ventilatsiooniavade pindala vähemalt 15 ruutsentimeetrit. Katuse ventilatsiooniavad peavad paiknema nii, et sealtkaudu ei satuks katuse alla sademete vett ega tuiskaks lund. Herilaste ja muude putukate katuse alla sattumise takistamiseks kaetakse katusealused ventilatsiooniavad 2×2 või 3×3 mm-se silmaga traatvõrguga. Kuna katus on taru osa, mida tihti teisaldatakse, peab ta olema kerge. Eesti lamavtaru katus võib kaaluda 17–20 kg. See on ilmselgelt liiga raske. Ainus, mida sellise katuse plusspoolele kanda, on see, et tuuliste ilmade korral ei ole seda vaja täiendavate raskustega kindlustada. Sellised rasked katused tuleb varustada hingedega. Ideaalsed taru katuse hinged peaksid võimaldama vajadusel selle kiiret ja takistusteta eemaldamist, tagama ülestõstetud katuse puhul mesinikule vaba juurdepääsu vähemalt kolmest küljest ja püsima kindlalt avatud asendis. Katusekasti pea
