Käesoleval ajal on mesinike seas levinud kaks vastandlikku suunda. Nendest esimene pooldab täiendussööda andmist selliselt, et see oleks vastavuses loodusliku korjega, st ühe korraga perele antav täiendussööda (suhkrulahuse) kogus ei tohiks ületada 3 – 4(5) kg. Enam-vähem selline on suvel ka nektarikogus, mida pere on võimeline ühe päevaga loodusest koguma ja ümber töötlema. ¤ Teine suund aga lähtub enim mesiniku vajadustest ja soovitab mesilasperedele anda korraga kogu puuduolev talvesööda kogus. Pika talvega piirkondades võib see kogus olla kuni 15 kg. Selline suurte söödakoguste andmine hoiab tunduvalt kokku mesiniku aega ja kulutusi. Nagu suurmesinike kogemustest teada, on selline söötmine majanduslikult otstarbekas just suurtes mesilates. On aga iseküsimus, kuidas selline söötmine on kooskõlas mesilaste bioloogiliste ja füsioloogiliste vajadustega. Olgu siinkohal märgitud, et ka suurte söödakoguste söötmisel piiravad paljud mesinikud mesilaste massilist juurdepääsu söödale selliselt, et see oleks kärgedesse kantud ja ümber töötatud 3 – 4 ööpäeva jooksul. Sellisel juhul ei ole täheldatud olulist erinevust perede talvitumises ega kevadises arengus. Küll aga on tähele pandud, et suurte kogustega söötmisel korjevaesel ajal on pered rahulikumad, mistõttu omavahelise röövimise oht on väiksem. Väikeste kogustega söötmisel (kuni 2 kg), kui sööt on nõust lõppenud, stimuleerib see mesilasi sööta otsima, mis omakorda võib põhjustada vargust. Seetõttu peab söödanõu olema nii suur, et mahutab söödakoguse, millest piisab järgmise söötmiskorrani (minimaalselt 3 kg).
