Suurima pinna põllumajanduslikust maast võtab enda alla teravili. Korjetaimedest kasvatatakse suuremas mahus põldudel peamiselt õlikultuure – rüpsi, rapsi ja valget sinepit. Õlikultuuride seemnetest pressitakse õli, kuid õitsemise ajal vajavad nad tolmeldamist. Tolmeldamine suurendab õlikultuuride seemnesaaki, ühtlustab saagi valmimist ja tõstab seemnetes õlisisaldust. Teise suurema rühma põllukultuuridest, millest on huvitatud ka mesinikud on söödakultuurid, peamiselt valge, roosa ja punane ristik. Väiksema tähtsusega on mitmed lutsernivormid, põlduba ja mõnel pool naturaliseerunud söödagaleega. Põllukultuuridest võiks mainida korjetaimena veel tatart, kuid väikese külvipinna tõttu, nimetatud kultuur meie meesaake oluliselt ei mõjuta. Üheks paremaks korjetaimeks on meil olnud haljasväetis ja varasematel aegadel ka silokultuurina kasvatatud valge mesikas. Enne II maailmasõda oli Eesti talude põldudel haljassöödakultuurina olulisel kohal suvivikk.
