Väga oluline tegevus aretusmesilates. Professor Ruttneri arvates on lesekasvatus tunduvalt keerukam kui emadekasvatus. Samas mõjutavad hea geneetilise päritoluga lesed perede produktiivsust, haiguskindlust ja muid omadusi tunduvalt olulisemal määral kui emade geneetilised omadused. Peale selle on leskede poolt edasi antavad pärilikud omadused tunduvalt kestvamad. Lesekasvatust alustatakse umbes kuu aega varem kui tehakse algust emadekasvatusega. Lesekasvatuseks valitud pered kitsendatakse selliselt, et kõik kärjetänavad oleksid tihedalt mesilastega kaetud. Pesa keskele antakse kas eelmisel aastal üles ehitatud lesekärg või raam, mis on varustatud ainult 1/3 ulatuses kärjepõhjaga. Veel edukamaks osutub lesekasvatus siis, kui lesekärg paigutatakse pesa keskele juba sügisel, kui pere on moodustanud eelkobara. Parem on selleks kasutada lesekärge, kus on juba üles kasvatatud 2–3 põlvkonda leski. Täismunetud lesekärje ja naabruses asuva kärgede vahe suurendatakse 15 millimeetrile. Tuleb hoolitseda selle eest, et kummalgi pool lesekärge oleksid kärjed noorema (lahtise) haudmega. Korjevaesel ajal antakse lesekasvatusperele valgulisandiga lisasööta. Spetsiaalselt aretuseesmärkidel kasvataud leski hoitakse kuni suguküpsuse saavutamiseni eraldi moodustatud perekestes või isolaatoris, kust neil on võimalus orienteerumislennule lennata.
