Õppis Paide kihelkonnakoolis ning lõpetas 1883 Tartu Õpetajate seminari. Töötas Põltsamaa kihelkonnakooli õpetajana, Tšernigovi kubermangus koduõpetajana ja 1887–1919 Tartus algkooli juhatajana. Õpetas 1917–1937 Vahi põllutöö- ja aianduskoolis mesindust. M. Reiniku algatusel asutati 1907 Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi juurde aiandus- ja mesindusosakond. Oli 1907–1923 selle osakonna esimees, seejärel juhatuse liige. Juhtis seltsi mesilat ja kogu aiandus- ja mesindusala. Oli üks Eesti Aianduse-Mesinduse Seltsi asutajaid ja kuulus selle juhatusse. Tema eestvõttel hakati välja andma ajakirja „Aiatööleht. Kuukiri aiatöö ja mesilastepidamise edendamiseks”. Oli aastatel 1907–1918 selle toimetajaks. Töötas aastatel 1923–1930 ajakirja „Aed” tegevtoimetajana ja oli 1931–1940 ajakirjade „Mesila” ja „Mesinik” toimetuse liige. Osales tartu taru (1907) ja eesti taru (1929) väljatöötamise komisjonis. Sai 1939 mesinduse arendamise eest Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärgi. Oli Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi ja alates 1934 Mesilaste Tõuaretajate Seltsi auliige. On avaldanud üle 150 aianduse ja mesinduse alase artikli. On mitmete raamatute autor ja kaasautor. Tartu ja Dadant-Blatti taru, (1922 kaasautor); Mesiniku päevaraamat 50 pere jaoks (1927); Eesti taru (1929 kaasautor); Algajatele mesinikkudele (1929); Tegelik mesinik (1937).
