1890 kutsuti Buraševo mesinduskooli juhatajaks. Pärast seda töötas mõnda aega mõisarentnikuna omades kuni 100-perelist mesilat. 1912–1923 töötas Vjazmas, kus asutas kunstkärje (kärjepõhja A.R.) tööstuse. 1923. a pöördus tagasi Eestisse, kus asutas Petserimaal koos pojaga väikese mesila. 1924. a, kui Venemaal algas NEP-i poliitika, pöördus Venemaale tagasi ja asutas seal jällegi kärjepõhjatööstuse. 1933. a, kui Venemaal algas kollektiviseerimine ja jõukamate ettevõtjate kulakuteks tunnistamine, põgenes taas Eestisse, kus koos pojaga hakkas pidama mesilasi ja tegema kaastööd ajakirjale Mesindus.
