Õppis Kiievis Lõuna-Venemaa mesinduskoolis, töötas seejärel Donimaal ja Kaukaasias mesindusinstruktorina. Arreteeriti 1905. a, kui riigile mitteustav isik. Pääses põgenema ja tuli Eestisse. Eestis korraldas Hio mesinduskursusi, tegutses lektorina, andis praktilist nõu, osales 1928. aastal Eesti taru väljatöötamise komisjoni töös ja oli mitmete aiandus-mesindusorganisatsioonide loomise algatajaid ja juhte. Oli Eesti Aianduse- ja Mesinduse Seltsi üks asutajaliikmetest ja selle kauaegne juht (1908–1931). Hio initsiatiivil võeti 1912. a vastu uus Aianduse- ja Mesinduse Seltsi põhikiri ning selts nimetati ümber Eestimaa Mesilastekasvatajate ja Aiatöö Seltsiks. Seltsil oli 1913. a 50, kuid 1920. a juba 200 liiget. 1920. a hakkab selts välja andma ajakirja Aednik-Mesinik, mis aga rahapuudusel peagi ilmumise lõpetab.
