Pesaraami ehk täisraami pikkuseks on Eesti tarul (väljastpoolt) 414 mm ja kõrguseks 277 mm. (Sisemised mõõtmed vastavalt 400×250 mm). Magasiniraami välimisteks mõõtmeteks on 137×414 mm. 1959. aastal Eesti taru täiustatakse ja selle pesaruum hakkab mahutama 22 raami (hiljem seoses pesaruumi otsaseinte ärajätmisega ka 24). Seda taru demonstreeritakse esmakordselt EAMS Tartu osakonna VI teaduslikul sessioonil 8.–17. septembrini 1962. Eksponeeritud tarul oli kaks lendlat - taru eesseinas 300×15 mm ja tagaseinas 100×15 mm. Otsaluuk puudus. Tarul oli kaks vahelauda ja üks põhjani ulatuv vahesein. Selle vaheseina abil sai taru pesaruumi jaotada kaheks osaks, mis võimaldas taru taskuossa moodustada võrsikpere või varuemapere. Tarule oli ette nähtud pooleraamiline magasin, kuid algsetest mõõtudest (voodri kõrgus + katuseraami kõrgus) lähtudes oli võimalik kasutada ka täisraamilist magasini või kahte poolraamilist magasini ülestikku. Taru muutus oma mugava käsitsemise tõttu kiiresti populaarseks ja kuna seda hakati tööstuslikult tootma, vallutas ta lühikese ajaga kõik majandite mesilad ning tungis ka eramesilatesse. Peamiseks põhjuseks oli ka taru suhteliselt madal hind. (Võrreldes meega sai taru kätte juba 12–15 kg mee hinnaga). Seoses tööstusliku tootmisega „lihtsustati” mõnevõrra taru ehitust (pesaruumi põhi löödi alla pikuti pesaruumi, hakati kasutama liiga laiu 150 mm laudu, vähendati paari sentimeetri võrra pesaruumist üleulatuva voodri kõrgust, samuti vähendati ka katuseraami kõrgust, mille tulemusena ei olnud tarul enam võimalik kasutada täisraamilist magasini, ega kahte poolraamilist magasini ülestikku.
