Töötas alates 1938. aastast Viskonsini Ülikoolis professorina ja juhtis lühemat aega ka nimetatud ülikooli mesinduse õppetooli. 1958–1961 aastani juhtis USA-s üleriigilist mesindusalast teadusliku uurimistöö programmi. 1963. a siirdus pensionile. Tema teaduslike tööde põhisuundadeks oli nosema (nosema apis) ravi ja profülaktika, aga ka õietolmu ja õietolmu asendajate söötmine mesilastele. Katsetas ka mitme ema pidamist ühes peres. Võttis kasutusele madala kärjeraami, mõõtmetega 448×160 mm. Farrari taru on katsetatud ka Eestis ja Soomes, kuid mesilasperede halva talvitumise tõttu karmi kliimaga piirkondades ei ole eriti levinud.
