eristatakse peamiselt kahte mee kaanetise liiki. a) valge e kuiv kaanetis on omane rohkem põhjapoolset päritolu mesilasrassidele, tekib seetõttu, et mesilased jätavad mee ja kaanetise vahele õhuruumi. Kaanetis ei puutu meega kokku ja on heleda värvusega, kuigi kaanetise värvus sõltub suurel määral ka kärje värvusest. Nii on tumedamate kärgede kaanetis tumedam ja heledatel hele või täiesti valge. b) rasvane e märg kaanetis on omane enam lõunapoolse päritoluga mesilasrassidele, kes paigutavad kaanetise otse meele, ilma õhuruumita, mistõttu mee vastu liibuv kaanetis paistab tume või nagu rasvane. Mitmete mesilasrasside ristanditel võib esineda ka vahepealne või nagu mingi üleminekuvariant, mida nimetatakse poolrasvaseks kaanetiseks. Sissetoodavate rasside valikul tuleks eelistada neid mesilasrasse, kelle kärjekaanetis on nn valge või kuiv. Meie tingimustes, kus talvel võib temperatuur kõikuda väga suurtes piirides, rebeneb madalal temperatuuril rasvane kaanetis ja mesi hakkab endasse imama ümbritsevast õhust niiskust. Mee pealmine kiht veeldub ja söödakärjed hakkavad „higistama”, e teisisõnu, üle ajama, muutes pesa väga niiskeks. See aga omakorda halvendab tarusisest mikrokliimat ja seega ka mesilaspere talvitumist. Valge, e kuiva kaanetise puhul toimib kaanetise all olev õhuruum teatud mõttes amortisaatorina ja kärjekaanetis ei rebene. Mesilasrassid, kes kaanetavad oma meekärjed valge kaanetisega, sobivad enam ka kärjemee tootmiseks.