beetatron
koosneb elektromagnetist, mille spetsiaalse kujuga lõugade vahele paigutatakse vaakumkamber; elektromagneti mähist toidetakse vahelduvvooluga, mille sagedus on 50 kuni 200 Hz; tekkiv vahelduvmagnetväli täidab kahte funktsiooni: indutseerib elektrone kiirendava pööriselektrivälja ja hoiab osakesi kambri teljega ühtival orbiidil; beetatron töötab impulssrežiimis; impulsi alguses juhitakse kambrisse elektronkahurist elektronid; pööriselektriväli paneb elektronid liikuma ringorbiidil järjest kasvava kiirusega; elektronid võivad saavutada energia mõnest MeV-st kuni 45MeV-ni; kliiniliselt kasutatakse elektronide energaid 4MeV kuni 20MeV, suuremad energiad pole kliiniliselt otstarbekad