heliloomingu- ja interpretatsioonisuund, milles
autor
annab noodikirjas esitajale vaid kõige üldisemad juhised ning jätab esitaja(te)
fantaasiale
suure vabaduse. Näit
teose
mõni komponent (
helikõrgused
,
rütm
,
vorm
vms) jäetakse
interpreedi
kujundada. A tekkis vastukaaluks
seeriatehnikale
1950. a-il Euroopas. Vt