Traditsioonilistes budismimaades nimetatakse Buddha õpetust dharmaks e seadmuseks, buddhadharmaks või ka lihtsalt Buddha õpetuseks (skr buddhaśāsana). Budism tekkis india kultuuris tollal eksisteerinud paljude mõttesuundade (brahmanism, adžiivaka jt) kontekstis. Buddha õppis aastaid erakutest rändõpetlaste juures, enne kui jõudis oma arusaamiseni tõest. Budismi põhiseisukohad on esitatud tema esimest jutlust kajastavas tekstis „Seadmuseratta käimapanemine“. See kuulutab kesktee õpetust, mis väidab, et elus tuleb vältida äärmusi. Kesktee õpetust saab teostada õilsa kaheksaosalise tee kaudu. Samas jutluses räägitakse ka neljast õilsast tõest: tõde kannatusest, tõde kannatuse põhjusest, tõde kannatuse lakkamisest ja tõde kannatuse lakkamisele viivast teest. Ilmselt upanišadide õpetusest võeti üle sansaara ja nirvaana mõisted. Esimene tähendab olendite kannatust põhjustavate meeleseisundite keerist ja sellega seotud kannatusega seotud olemasoluviisi, teine aga nende vaibumist ja seeläbi kannatusest vabanemist. Nirvaana mõiste tähistab teadvuse kõrgeimat seisundit, kuhu jõutakse kaheksaosalise tee kaudu. Upanišadidest võeti üle ka teo ja teovilja mõisted. Mõiste seadmus (skr dharma) hakkas tähendama budismi õpetust edasiandvaid tekste ja nende kaudu toimivat kultuuri. Kogu edaspidist budismi arengut ning ülirikkalikku kirjandust ja mütoloogiat võib vaadelda nende põhiseisukohtade arenduse ja laiendusena.