Kantsliparagrahviks nimetatakse kirikuloos 1871. aastal parlamendis vastu võetud ja 1876. aastal laiendatud paragrahvi Saksamaa kriminaalkoodeksis, millega keelati vangistuse ähvardusel vaimulikel ametikohustusi täites (nt jutlustades) väljendada poliitilisi seisukohti viisil, mis ohustas võimude hinnangul avalikku rahu ja korda. Paragrahv oli osa riigikantsler Otto von Bismarcki (ametis 1871–1890) katoliku kiriku vastu suunatud meetmetest (Kulturkampf) ja kuigi see kehtis kõigi uskkondade vaimulikele, oli selle peamine eesmärk piirata katoliku preestrite võimalusi riigi ja kiriku konflikti sekkuda. Praktikas rakendati kantsliparagrahvi pärast 1878. aastal alanud suhete soojenemist roomakatoliku kirikuga harva (peamiselt natsionaalsotsialistlikul perioodil 1933–1945), kuid ametlikult tühistati see Lääne-Saksamaal alles 1953. ja Ida-Saksamaal 1968. aastal.